esimese mehega elasin vähem kui aasta. tahtsin hirmsasti mehele, kodust ära, milleks olid omad põhjused ja valisin esimese ettejuhtuva joodiku ja ringiaeleja, siis ma muidugi veel seda ei teadnud, olime hirmnoored. temalt sünnitasin poja ja aasta pärast lahutust sai minu meheks täielik esimese mehe vastand, kodu armastav töökas mees, kellest ma sünnitasin teise poja ja kellega ma elasin 7 aastat. lahku sai mindud, sest olime niivõrd erinevad ja avastasime, et meil pole teineteisega isegi millestki rääkida. paar aastat elasin lastega ja siis sain kokku oma eluarmastusega, kellega nüüdseks koos ligi 30 aastat. temaga lapsi ei ole.
minu uus, kolmas mees, võttis lapsed omaks ja kasvatas neid nagu oma lapsi. tal tuli see lihtsalt, sest ta ongi selline laste ja loomade armastaja. laste isad olid kadunud nagu vitsad vette, polnud neilt mingit toetust ei rahalist ega otsinud nad lastega kontakti. kuid nad ilmusid mu laste ellu, kui nood olid juba ligi 30sed. pojad ja nende naised käivadki läbi väga tihedalt minu poegade isadega ja mina ja minu mees pole enam nende tähelepanu väärtki. miks? see küsimus tiksub me peas, sest iga aastaga näeme me oma poegi järjest vähem. nad lihtsalt ei tule. ka minu mees küsib seda küsimust endalt koguaeg, et kuidas nii, 20 aastat polnud isadest lõhnagi ja siis astuvad nad lihtsalt sinu ellu sisse ja viivad lapsed ära. siis, kui pole vaja enam neid aidata, siis, kui neilt saab ise abi. mida me oleme teinud valesti? pole nii rikkad, kui nende isad? see on muidugi päris põhjapanev argument. teine variant, et mina ja minu abikaasa ei joo, meiega pole lõbus, isaga saab peo püsti panna. sel juhul oleme üles kasvatanud tühised inimesed. igal juhul muidugi meie süü, et lapsed on nagu on, kuid nii väga tahaks vastust küsimusele, kus me oleme teinud vea?
minu uus, kolmas mees, võttis lapsed omaks ja kasvatas neid nagu oma lapsi. tal tuli see lihtsalt, sest ta ongi selline laste ja loomade armastaja. laste isad olid kadunud nagu vitsad vette, polnud neilt mingit toetust ei rahalist ega otsinud nad lastega kontakti. kuid nad ilmusid mu laste ellu, kui nood olid juba ligi 30sed. pojad ja nende naised käivadki läbi väga tihedalt minu poegade isadega ja mina ja minu mees pole enam nende tähelepanu väärtki. miks? see küsimus tiksub me peas, sest iga aastaga näeme me oma poegi järjest vähem. nad lihtsalt ei tule. ka minu mees küsib seda küsimust endalt koguaeg, et kuidas nii, 20 aastat polnud isadest lõhnagi ja siis astuvad nad lihtsalt sinu ellu sisse ja viivad lapsed ära. siis, kui pole vaja enam neid aidata, siis, kui neilt saab ise abi. mida me oleme teinud valesti? pole nii rikkad, kui nende isad? see on muidugi päris põhjapanev argument. teine variant, et mina ja minu abikaasa ei joo, meiega pole lõbus, isaga saab peo püsti panna. sel juhul oleme üles kasvatanud tühised inimesed. igal juhul muidugi meie süü, et lapsed on nagu on, kuid nii väga tahaks vastust küsimusele, kus me oleme teinud vea?