avastasin endalegi üllatuseks, et mulle nad meeldivad, kuigi siiski mitte kõik. oma esimesse õudusfilmi ma lausa vist armusin, sest vaatasin seda ikka ja jälle vaimustudes peakangelanna muutumisest isiksusena. see oli elavate laipade öö (originaal), kusagil 80-date lõpus, siis arvasin, et küllap on tegu lihtsalt žanriga, mida varem polnud näinud ja küllap sellest ka selline vaimustus. aga aja jooksul, kui minuni jõudsid sellised filmid nagu oomen ja elian ja kõik tema järjed... kuni ma-olen-legend`ini välja, sain aru, et olengi täiega õudukafänn. valiv nüüd juba, seda küll, aga fänn ikkagi. endal on ka vahel imelik, eriti kui ei oska sõbrantsidega seebikate üle arutleda, sest pole neid näinud. no ei suuda vaadata, siis ütlen, et tööd oli liiga palju ning aega polnud, ega nad väga ei usu enam mind, aga ma lihtsalt pole võimeline vahtima seda siirupivahtu ja halisevat soigumist, mis seepidest tuleb. kuigi tean, et isegi paljud mehed on neisse kinni naelutatud. ilmselt olen ma paras friik. või on veel mõni minusugune?
↧