Palun andke nõu mida teha!
Olen olnud koos oma poissõbraga üle 3 aasta, mõlemad oleme 22 a, kuid asja on seganud alati üks "pisiasi". Nimelt ma ei meeldi ta vanematele ning nad takistavad meie elu kuidas aga vähe suudavad, kohtlevad teda väikse poisina. Ma olen tüdinud kuulmast oma mehe suust pidevalt, isegi kui eil on midagi kokku lepitud- "sorri ma ei saa tulla, mu ema sunnib mind hoopis sinna minema või seda tegema".See juba kõlab nii et...... Ja siis tuleb teemaks, et ta ei tea kumba valida, sest kumbki osapool ju pettuks. Nad teevad kõike, et meid lahus hoida ja pingeid tekitada. Mehega koos olles oleme õnnelikud ja ei lase ennast välisteguritel mõjutada, kuid kui oleme mõnda aega eemal olnud üksteisest ja jälle selline asi teemaks tuleb, siis võtab kohe täitsa sõnatuks. Selle üle on nii palju peavalu ja segadust, pojana ei taha ju ta ka halb poeg olla ja tihtipeale täidabi ta käske, kuid ta ei näe et see läheb liiale, ma tunnen ennast nii kõrvalejäetuna ja tähtsusetuna. Mida teie teeksite?
Olen olnud koos oma poissõbraga üle 3 aasta, mõlemad oleme 22 a, kuid asja on seganud alati üks "pisiasi". Nimelt ma ei meeldi ta vanematele ning nad takistavad meie elu kuidas aga vähe suudavad, kohtlevad teda väikse poisina. Ma olen tüdinud kuulmast oma mehe suust pidevalt, isegi kui eil on midagi kokku lepitud- "sorri ma ei saa tulla, mu ema sunnib mind hoopis sinna minema või seda tegema".See juba kõlab nii et...... Ja siis tuleb teemaks, et ta ei tea kumba valida, sest kumbki osapool ju pettuks. Nad teevad kõike, et meid lahus hoida ja pingeid tekitada. Mehega koos olles oleme õnnelikud ja ei lase ennast välisteguritel mõjutada, kuid kui oleme mõnda aega eemal olnud üksteisest ja jälle selline asi teemaks tuleb, siis võtab kohe täitsa sõnatuks. Selle üle on nii palju peavalu ja segadust, pojana ei taha ju ta ka halb poeg olla ja tihtipeale täidabi ta käske, kuid ta ei näe et see läheb liiale, ma tunnen ennast nii kõrvalejäetuna ja tähtsusetuna. Mida teie teeksite?