Pikka aega depressioonis. Üle poole elu tegelikult (olen pealt 30). Enesetapukatseid nooremana teinud - haiglasse sattunud ja ka kinnises olnud. Ravi olen proovinud kuid tulemusi pole olnud. Vahepeal olid mitu aastat "talutavad" - stress, sisemine uppumise tunne jne ei vaevanud igapäevaselt ja leidsin elust ka rõõmus mis hoidis teatavat tasakaalu. Nüüd aga tunnen jälle, et ei suuda edasi minna. Nutan suvaliselt kodus, tööl, tänaval. Ei suuda sundida end tegema asju - viilin, venitan, teen üle jala. Pereelu kisub kiiva, ei suuda väljendada oma tundeid ja kui proovin vastatakse mõistmatuse, sõimu, alanduste ja mõnitustega. Tunnen, et olen kukkunud läbi inimese, töötaja, abikaasa ja lapsevanemana ja et olen üksi ka keset sõpru ja tuttavaid, kolleege. Küsimus : kas kellelgi on kogemusi pikalt õige ravi otsimisega analoogses olukorras? Ma olen alustanud erinevaid kuure ja köinud teraapias aga pole kunagi loodetud abi saanud ja olen käega löönud kuniks uue tõelise kriisini. Siis proovin uuesti aga aina tulemusetult.... Äkki keegi oskab lohutada ja ütleb, et on leidnud õige abi peale pikki aastaid või ongi lootusetu olukord? Praegune seis on nii hull et raske on isegi rääkida, nutt kurgus pidevalt, käed higistavad, magada ei saa - pea täis koguaeg, ei suuda keskenduda. Mida teha? Kust keegi on saanud abi?
↧