6aastat olin abielus, raskeimad aastad üldse mu elus.
Kiire suhe, kiire lapsesoov ja abielu. Kuid siis hakkas ebaõnn või saamatus. Olin 27 kui sain pisikese ja mees oli 20. Kasvatama ja kodus istuma pidin vaid mina, tööl ja pidudel käis tema. Paremat elu pakkuda soovinult läks mees Rootsi, kust ei saanud rahasid kätte. Müüsin oma ja lapse riideid et ta süüa saaks. Mul laps oli liiga pisike et ma tööle oleks saanud minna, töökoht oli laevas 2 nâd kaupa. Ei suutnud aasta meile normaalset elu pakkuda, ei olnud mul hügieeni asjugi osta, kõik vaba raha mehele ja lapsele. Käisin 2kuud ka omal tööl, mees oli lapsega ja otsis töö kodu ligidale lasteaiast last tuua. Kuid virises et ei jaksa ja ei saa hakkama. Lõpetasin oma töö ja hakkasin otsima ise lasteaia kellaaegade järgi, väga raske leida.Otsisin talle pidevalt tööd, kui ükskord leidsin
Hotellidesse mööblit paigaldama. Käis kaua eemal ja kodus oli harva. Tulles oli ainult telekas ja telefon, last eiras, mind polnu ka nagu olemas ta jaoks. Oli ka nii närvihaige, et kõik ajas teda närvi, tihti sain ta hambad ristis sisinat kuulda ja tõukimist vastu seina ja sinikaid kätel ka last lõi, et ta tähelepanu tahtis. Nüüd siis peale kõiki neid mu rumalaod enese ohverdusi saadeti kuuks ajaks tööle minnes sms et me ei sobi ja tal uus elu. Jättes mu täiesti tühjaks tööd otsivaks , oma auto müüsin et ta saaks maasturi osta( mida ei suudetud ülevalgi pidada aga iialgi ei olnud nõus müüma). Meil on abieluvara lepinguks ühisvara
Korter on meil ühine ja soovisin et see jääks lapsele, kuna ta on selle kodu talle võlgu, elades aastaid lapse rahast.
Nüüd siis mõnitamiste, alandamiste ja terrorit tegemisega nõudis lahutust et jätku ma kõik, tema tahab vaid lahutust.
Loll mina, andsin et saada rahu ja et ta kaoks me elust. Sest last ta on löönud ja mind tema nähes.( ei fikseerinud oma sinikaid kahjuks)
Ja nüüd kohe kui lahutuse said hakkasid ähvardused uuesti et vaatab kas kirjutab lapse nimele korteri, tema tahab last näha kasvõi kohtu kaudu.
Lapsele kukkus tutvustama oma uut elu 2 nädala pärast peale meid jättes. Lapsel on siiani trauma ja ta segaduses ja kardab et ka mina kaon
Mehe sugulaste juurde sattus suvel( öösel hüsteeritses ja ütles unes, "ei taha minna" küsisin järgmine päev mis tegi issi ema juures. Lapsele oldi üteldud, et mine issi juurde, emme on paha ja emme sûüdi, et pere lõhki.
Laps sai 4 aastaseks alles. Mul nii raske isegi pead selgena hoida ja käime psühholoogi vahet ja kirjutati rahustit. Lihtsalt ei suuda enam
Kas viia korterist sisustus välja ja jätta see talle või oodata, kuna ta mõnuleb mu piinamisest ja ükskord ehk lapsele kinkelepingu teeb.
Tahab ise ka seal korteris käia, kui ma seal lapsega ju elan.. See on ju ahistamine.
Mis arvate, mida ma teen???
Kiire suhe, kiire lapsesoov ja abielu. Kuid siis hakkas ebaõnn või saamatus. Olin 27 kui sain pisikese ja mees oli 20. Kasvatama ja kodus istuma pidin vaid mina, tööl ja pidudel käis tema. Paremat elu pakkuda soovinult läks mees Rootsi, kust ei saanud rahasid kätte. Müüsin oma ja lapse riideid et ta süüa saaks. Mul laps oli liiga pisike et ma tööle oleks saanud minna, töökoht oli laevas 2 nâd kaupa. Ei suutnud aasta meile normaalset elu pakkuda, ei olnud mul hügieeni asjugi osta, kõik vaba raha mehele ja lapsele. Käisin 2kuud ka omal tööl, mees oli lapsega ja otsis töö kodu ligidale lasteaiast last tuua. Kuid virises et ei jaksa ja ei saa hakkama. Lõpetasin oma töö ja hakkasin otsima ise lasteaia kellaaegade järgi, väga raske leida.Otsisin talle pidevalt tööd, kui ükskord leidsin
Hotellidesse mööblit paigaldama. Käis kaua eemal ja kodus oli harva. Tulles oli ainult telekas ja telefon, last eiras, mind polnu ka nagu olemas ta jaoks. Oli ka nii närvihaige, et kõik ajas teda närvi, tihti sain ta hambad ristis sisinat kuulda ja tõukimist vastu seina ja sinikaid kätel ka last lõi, et ta tähelepanu tahtis. Nüüd siis peale kõiki neid mu rumalaod enese ohverdusi saadeti kuuks ajaks tööle minnes sms et me ei sobi ja tal uus elu. Jättes mu täiesti tühjaks tööd otsivaks , oma auto müüsin et ta saaks maasturi osta( mida ei suudetud ülevalgi pidada aga iialgi ei olnud nõus müüma). Meil on abieluvara lepinguks ühisvara
Korter on meil ühine ja soovisin et see jääks lapsele, kuna ta on selle kodu talle võlgu, elades aastaid lapse rahast.
Nüüd siis mõnitamiste, alandamiste ja terrorit tegemisega nõudis lahutust et jätku ma kõik, tema tahab vaid lahutust.
Loll mina, andsin et saada rahu ja et ta kaoks me elust. Sest last ta on löönud ja mind tema nähes.( ei fikseerinud oma sinikaid kahjuks)
Ja nüüd kohe kui lahutuse said hakkasid ähvardused uuesti et vaatab kas kirjutab lapse nimele korteri, tema tahab last näha kasvõi kohtu kaudu.
Lapsele kukkus tutvustama oma uut elu 2 nädala pärast peale meid jättes. Lapsel on siiani trauma ja ta segaduses ja kardab et ka mina kaon
Mehe sugulaste juurde sattus suvel( öösel hüsteeritses ja ütles unes, "ei taha minna" küsisin järgmine päev mis tegi issi ema juures. Lapsele oldi üteldud, et mine issi juurde, emme on paha ja emme sûüdi, et pere lõhki.
Laps sai 4 aastaseks alles. Mul nii raske isegi pead selgena hoida ja käime psühholoogi vahet ja kirjutati rahustit. Lihtsalt ei suuda enam
Kas viia korterist sisustus välja ja jätta see talle või oodata, kuna ta mõnuleb mu piinamisest ja ükskord ehk lapsele kinkelepingu teeb.
Tahab ise ka seal korteris käia, kui ma seal lapsega ju elan.. See on ju ahistamine.
Mis arvate, mida ma teen???