Tere!
Mul on selline mure, et olen 17 aastane tüdruk. Käin hetkel koolis. Ja mul on poiss sama vana kui mina. Oleme juba mitu kuud koos olnud. Tema on koguaeg minu järgi jooksnud. Ja ta tahab et ma tema juurde läheks nv aga mu vanemad ei lase, sest nad ajavad sellist jura mulle, et ma ei saa hakkama, et ma ei oska minna sinna ja äkki eksin ära või keegi röövib ära jnejne.. Selline asi aga ajab mind jube närvi, sest ma saan väga hästi oma päi hakkama. Ma ei saa aru, miks ta pabistab minu pärast nii palju. Ma ei plaani veel pea rasedaks jääda ja seda teab mu ema väga hästi. Kasutan abivahendeid selleks, et mitte rasestuda. Tahan enne oma elu hakata elama. Aga tema ajab ikka oma jura. Mida peaks oma emale ütlema, et ta võtaks mind ka kuulda, et minuga ei juhtu midagi.
Ma olen 17 ja sain alles nüüd kluppi minna esimest korda. Kluppi läksin koos oma hea sõbranna ja oma kutiga, kellel oli paar sõpra kaasas (tema sõpradega ei suhelnud väga) Minu isa oli nõus minu kluppi minekuga, aga ema, oijahm suutus samal õhtul mu tuju rikkuda rääkides et poisid uimastavad ära, kasutavad mind ära jne...Pidin isegi oma sõbranna nr andma oma emale, et ta saaks kontorollida ,kas kõik ikka korras oleks.(Minu telefon oli garantiis sel ajal) No ja enne majast lahkumist ta ikka korralikult luges sõnad peale. Klubis mu poiss ei joonud. Mina aga jõin ühe siidri ja see oli kõik. Pidin ööseks sõbranna juurde minema ja minu poiss oma sõbra juurde, aga lõppkokkuvõttes tuli välja, et ma ei saagi minna oma sõbranna juurde ja pidin minema oma poisi sõbra juurde, koos oma sõbrannaga. Magasin oma poisiga ühes voodis...(midagi ei teinud) Emale ma ei öelnud seda et ma seal ööbisin, ta siiamaani ei tea. Sest ta ei lubanud ühegi kutiga kaasa minna.
Kui ma kodus olen siis ALATI olen mina kõiges süüdi (tikutopsid on kadunud, mina võtsin selle asja ära jnejne... alati olen mina süüdi. Mul on ka õde, aga tema pole milleski süüdi... Pesamuna.. See ajab mind nii närvi... Mida ma peaksin tegema või ütlema oma emale? Ma saan varsti 18 täis õnneks. Siis ei pea ma seda enam taluma...
Mul on selline mure, et olen 17 aastane tüdruk. Käin hetkel koolis. Ja mul on poiss sama vana kui mina. Oleme juba mitu kuud koos olnud. Tema on koguaeg minu järgi jooksnud. Ja ta tahab et ma tema juurde läheks nv aga mu vanemad ei lase, sest nad ajavad sellist jura mulle, et ma ei saa hakkama, et ma ei oska minna sinna ja äkki eksin ära või keegi röövib ära jnejne.. Selline asi aga ajab mind jube närvi, sest ma saan väga hästi oma päi hakkama. Ma ei saa aru, miks ta pabistab minu pärast nii palju. Ma ei plaani veel pea rasedaks jääda ja seda teab mu ema väga hästi. Kasutan abivahendeid selleks, et mitte rasestuda. Tahan enne oma elu hakata elama. Aga tema ajab ikka oma jura. Mida peaks oma emale ütlema, et ta võtaks mind ka kuulda, et minuga ei juhtu midagi.
Ma olen 17 ja sain alles nüüd kluppi minna esimest korda. Kluppi läksin koos oma hea sõbranna ja oma kutiga, kellel oli paar sõpra kaasas (tema sõpradega ei suhelnud väga) Minu isa oli nõus minu kluppi minekuga, aga ema, oijahm suutus samal õhtul mu tuju rikkuda rääkides et poisid uimastavad ära, kasutavad mind ära jne...Pidin isegi oma sõbranna nr andma oma emale, et ta saaks kontorollida ,kas kõik ikka korras oleks.(Minu telefon oli garantiis sel ajal) No ja enne majast lahkumist ta ikka korralikult luges sõnad peale. Klubis mu poiss ei joonud. Mina aga jõin ühe siidri ja see oli kõik. Pidin ööseks sõbranna juurde minema ja minu poiss oma sõbra juurde, aga lõppkokkuvõttes tuli välja, et ma ei saagi minna oma sõbranna juurde ja pidin minema oma poisi sõbra juurde, koos oma sõbrannaga. Magasin oma poisiga ühes voodis...(midagi ei teinud) Emale ma ei öelnud seda et ma seal ööbisin, ta siiamaani ei tea. Sest ta ei lubanud ühegi kutiga kaasa minna.
Kui ma kodus olen siis ALATI olen mina kõiges süüdi (tikutopsid on kadunud, mina võtsin selle asja ära jnejne... alati olen mina süüdi. Mul on ka õde, aga tema pole milleski süüdi... Pesamuna.. See ajab mind nii närvi... Mida ma peaksin tegema või ütlema oma emale? Ma saan varsti 18 täis õnneks. Siis ei pea ma seda enam taluma...