Olen lapsi üksi kasvatav ema. Oleme lahutatud juba 8 aastat, lapsed 9a ja 11a. Mehel uus pere, uus naine, kellel juba eelnevalt lapsed olid ja ühiseid lapsi neil ei ole. Kuna asjad on kujunenud nii, et mehel ei jätku laste jaoks ei aega, ega raha, sest oma elu tahab elamist siis kasvatan lapsi üksinda. Mehe vanemad elavad küll lähikonnas, kuid ka nemad ei ole ise olnud lastega suhtlejateks. Kuid nüüd kui lapsed suuremad, on just vanaema leidnud, et lapsed oleksid nagu kohustatud, lastest oleks viisakas vanaema/ vanaisa meeles pidada, et no igasugused tähtpäevad jne.
Oleme jah juba aastaid sünnipäevadeks neile saatnud lillekulleriga väikese üllatuse ja korraldanud, et kink päev, paart enne suurt pidu kohale jõuaks.
Mehe vanemad olis skeptilised, et mine tea viimak son lapsed lollid või koolis saamatud. Nüüd kui lapsed on olnud tublid ja koolis läheb hästi on vanavanemate suhtumine muutunud, nüüd need lapsed sobiksid neile.
Nüüd siis vanaema küsis, et miks lapsed kunagi ei tule naistepäevaks ja emadepäevaks temale õnne soovima.
Ei osanud sellise küsimise peale muud vastata, kui et aga meie oma kodus ei pea kummatki neist päevadest. Tegelikuses nii ka ongi, lihtsalt ei tähista neid päevi...
Oleme jah juba aastaid sünnipäevadeks neile saatnud lillekulleriga väikese üllatuse ja korraldanud, et kink päev, paart enne suurt pidu kohale jõuaks.
Mehe vanemad olis skeptilised, et mine tea viimak son lapsed lollid või koolis saamatud. Nüüd kui lapsed on olnud tublid ja koolis läheb hästi on vanavanemate suhtumine muutunud, nüüd need lapsed sobiksid neile.
Nüüd siis vanaema küsis, et miks lapsed kunagi ei tule naistepäevaks ja emadepäevaks temale õnne soovima.
Ei osanud sellise küsimise peale muud vastata, kui et aga meie oma kodus ei pea kummatki neist päevadest. Tegelikuses nii ka ongi, lihtsalt ei tähista neid päevi...