see, mille tunnistajaks olin hiljuti, shokeerib siiani.
lapsed, selle asemel, et oma peagi lahkuvale vanemale lihtsalt olemas olla, jauravad mingi materiaalsuse ümber, täiesti valimatult viimseid hetki veel hingesolija voodi ääres. kadedad üksteise peale ja viha täis surija peale, et kuidas ta julges ühele suurema tüki ja teisele väiksema, et neile valetatud ja nad saavad aru küll, et lapsed polegi võrdsed, sest kuidas saab üks ikka rohkem ja teine vähem jne jne.
vaene inimene, mõtlesin mina, kes ma kogu selle õuduse tunnistajaks olin.
kui kole see peab olema, et lamades oma viimseid hetki enne lahkumist siitilmast, jääbki su viimaseks mälestuseks su oma kallite laste omavaheline kadedus ja viha ja solvumine, ja sina enam ei jaksa midagi muuta, sa ei jaksa neile enam kuidagi tõestada, et oled neid terve elu armastanud ja nad on sinu südames alati võrdsed olnud, on seda praegugi. sa tahaksid seda neile veelkord öelda, aga huuled tõrguvad ja hääl kaob olematuks.
vägisi mõtlen, et mis toimub ometi, kas tõesti ei loe hoolimine, halastus ja kaastunne enam midagi. et loebki vaid raha ja asjad, ja kui sul seda pole piisavalt, siis on su eluke mõttetu ja sa ei vääri isegi lohutavat, armastavat sõna enne lahkumist, justkui sind poleks olnudki.
olin selle lahkuja kõrval tema viimsetel tundidel ja nägin seda kõike ja ahastasin hinges.sellist lõppu polnud see inimene kohe kindlasti ära teeninud.
nii kohutavalt valus kogemus.
lapsed, selle asemel, et oma peagi lahkuvale vanemale lihtsalt olemas olla, jauravad mingi materiaalsuse ümber, täiesti valimatult viimseid hetki veel hingesolija voodi ääres. kadedad üksteise peale ja viha täis surija peale, et kuidas ta julges ühele suurema tüki ja teisele väiksema, et neile valetatud ja nad saavad aru küll, et lapsed polegi võrdsed, sest kuidas saab üks ikka rohkem ja teine vähem jne jne.
vaene inimene, mõtlesin mina, kes ma kogu selle õuduse tunnistajaks olin.
kui kole see peab olema, et lamades oma viimseid hetki enne lahkumist siitilmast, jääbki su viimaseks mälestuseks su oma kallite laste omavaheline kadedus ja viha ja solvumine, ja sina enam ei jaksa midagi muuta, sa ei jaksa neile enam kuidagi tõestada, et oled neid terve elu armastanud ja nad on sinu südames alati võrdsed olnud, on seda praegugi. sa tahaksid seda neile veelkord öelda, aga huuled tõrguvad ja hääl kaob olematuks.
vägisi mõtlen, et mis toimub ometi, kas tõesti ei loe hoolimine, halastus ja kaastunne enam midagi. et loebki vaid raha ja asjad, ja kui sul seda pole piisavalt, siis on su eluke mõttetu ja sa ei vääri isegi lohutavat, armastavat sõna enne lahkumist, justkui sind poleks olnudki.
olin selle lahkuja kõrval tema viimsetel tundidel ja nägin seda kõike ja ahastasin hinges.sellist lõppu polnud see inimene kohe kindlasti ära teeninud.
nii kohutavalt valus kogemus.